- Lapsed olid väga häppid. Joosep pisut võõristas algul, kuid mitte palju.
- Sandril oli selle T-särgi üle hea meel, kuid Joosep juba jõudis selle ära mäkerdada.
- Muide, ma küsisin seda. Sander ütles, et ainuke, mis ta nendest päevadest mäletas oli söögitegemine ja nõudepesemine.
- Ja tead, Sander ütles ka, et tal on pisut kurb meel, et ma nii ruttu tagasi tulin, sest nüüd pidid lapsed jälle ainult minu järel jooksma.
- (naer)

Algas päev sellega, et tegin silmad lahti juba kell viis, mil isand Joosep istus oma voodis ega näidanud mingeidki soove edasi magada. Küll ma üritasin teda kaissu võtta, kuid ei midagi, Joosep oli ärkvel ja kuna ta minu vahepealse tukastuse ajal oli jõudnud juba ka meie voodile tiiru peale, siis otsustasin siiski ennast üles ajada. Koperdasin uniselt mööda elamist, käisime Joosepiga pissil ehk siis Joosep istus vannitoa põrandal kui ma endaga asjatasin (vajalik turvakaaltulustel, et ta samal ajal kuhugi ei roniks) ning siis otsustasin süüa tegema hakata. Joosep oli juba sedavõrd näljane, et sõi juba ühte Saskia rasvakriiti. (Inga, pole midagi ullu, enamuse kriiti sain ma ta suust kätte).

Otsustasin täna teha meile kõigile putru. Kui piim oli tulele saanud, tuli üles ka Saskia ja hakkas emmele üllatuspilti tegema, andsin talle paberit, võtsin Joosepi suust järgmise rasvakriidi ja läksin kööki tagasi. Paraku oli siis piim juba sõna otseses mõttes pliidi peal. Alustasin uuesti pudrukeetmist, võtsin uue piima ja hakkasin jälle pihta. Peale veerandtunnist mässamist oli puder valmis, Joosep karjus näljast kui siis Saskia ütles vaikselt: Issi, ma tahan sulle midagi sosistada. Räägi laps, ja panin pea Sassi suu juurde, kust tuli tappev sõnum: Issi, see piim on halb. Olin nimelt andnud talle piima enne ka juua. Seega, puder läks sedapuhku peldikusse.

Tunniajase töö tulemiseks oli mul siis hunnik rokaseid nõusid ja näljased lapsed. Lõpuks toitsin nad käepäraste vahenditega ära.

Kuna Inga laekub täna õhtul, siis on meil plaanis suur koristuspäev. Inga ütles enne äraminekut lakooniliselt, et ta ei taha tagasi tulla mingisse lagasse. Kuna Inga keeles on selline vagur steitment ilmselge ähvardus, siis läheb täna suuremaks kasimiseks. Alustasin pudelite äraviimisega. Kuid kogu kastitäis pudeleid, mis ma rõdult korjasin, kukkus läbi kasti põranda ja läks katki!!!!!!!!!! Persse, ma ütlen. Siiski õnnestus mul teenida pudelimüügist 31 krooni, mille eest ostsin kaks piima ja ühe Raffaello endale. Ja sain veel krooni tagasi.

Aga miks ma kirjutan seda kohvikus, mitte kodus. Sest täna ruuterile reseti tehes keerasin seal mingid settingud p…se ja nüüd mul pole kodus ka interneti.

Kas pole vaffa päeva algus?

Kui kõhuvalu välja arvata, siis algas ka 4. päev vaffalt. Minu strateegia lapsed surnuks väsitada on kandnud vilja ja mõlemad lapsed magavad kui illikukud. Kusjuures Saskia palub juba ise mitmendat õhtut poole kümne ajal magama minna.

Peale seda kui Madli eile õhtul ära läks, kutsusime kohe külla Maku ja Trissu ning siis jätkus möllu vähemalt kaheks tunniks. Lapsed olid õhtul nii väsinud mõlemad, et istusid mul süles ja vaatasid vaikselt mingit ETVlt tulevat loodusfilmi.

Juba teist hommikut süveneb minus soov emigreeruda siit Eestist. Kui mul kõht ei valutaks, siis pakiks ma juba ammu asju ning astuks esimese väljuva lennuki peale. Kui ma eile hommikul lugesin Postimehest Savisaare artiklit, kus ta soovitas riigil (elik siis minul, minu sõbral Tõnul jt mittelõhkilaenanud kodanikel) hakata kinnimaksma lõhkilaenanud inimeste hapuksläinud laene, siis ei saanud ma asjast unise peaga esialgu nagu arugi. Kuid paraku on tõde see, et meie riik on läinud lollide käsutusse. Populist Savisaar püüab lõhkilaenanud pööbli hääli ja populist Ansip korjab ”rahvuslikult häälestatud” pööbli hääli. Ja võistlus käib selle üle, kes suudab veel jaburama häälepüüdmistrikiga välja tulla.

Sellisel riigil pole tuleviku ja niipea kui mul kõhuvalu lõpeb ning ma Joosepi mähkmed vahetatud saan, pakin asjad ja olen siit kadunud. Vot!

Ma pean tükk aega mõtlema, nuputamaks, kus asub meie kerakas maskeerunud tolmuimejal otsikute peidukoht ning ma satun korraks paanikasse, kui panen kõhuga kogemata nõudepesumasina käima. Ma ei tea, kus on meie triikraual nupp, kuhu vajutamine vallandab aurujoa ja kas seda nuppu seal üldse ongi.

Teisalt ma pole täielik tehnofoob, minu teadmised arvutist on üle ja autost alla keskmise. Kuid milles siis asi?

Probleem on pigem selles, et elan ju ajal, mil tuleb kogu aeg õppida või ümberõppida, staatilisi teadmisi enam pole, kõik muutub ning pidevalt tuleb tuleb valmis olla millegi uue omandamiseks.

Kuid ma olen sellest väsinud ja minu väikese inimese protest väljandubki selles, et ma keeldun selgeks õppimast näit pesumasina kasutamist.

Ja hetkel pole selleks ka vajadust, sest selle valge pikavarrukaga (see sooniline, mis oli seal kapis kõige all oli) Joosepi särgil pole seda plekki õieti näha ja kui homme Jaama tänavale läheme, siis seal on kõik omad ja keegi ei tee sellest plekist numbrit.

Ja siis ma otsustasin seda veeplekilist kraani vaadates, et ma teen elamise korda vahetult enne sinu tulekut. Mind plekid ei sega ja sipleva Joosepi tagumikku pestes pole mul nende vaatamiseks ka aega. Seega Inga, kelle tulekuni on jäänud 54 tundi, võta heaks või pane pahaks.

Vahepeal mõtlesin, et olen vähe sassis omadega. Kui Joosep oma pluusile mingi pleki tegi, siis ma panin selle särgi kõrvale, et ega riideid ole raisata. Ja kuna Inga arvas, et mulle ei maksa niivõiteisiti pesumasina käsitlemist õpetada, siis on mu iga pluus, millel väike kaelus, arvel. Kuid majas tegutseks nagu Inga astraalkeha, ikka ja jälle leian sellise särgi mustapesukorvist. Kuhu mina seda loomulikult pannud polnud. Ma kahtlustan millegipärast selles Saskiat….

Täna hommikul tabas aga Joosepit ja Saskiat meeletu emmeigatsus. Joosep rippus mu küljes ja Saskia istus oma urus ja teatas, et tal on emmeigatsus ning palus temaga mitte rääkida. Õnneks tuli Madli, kes kinkis Saskiale patsikummid ja päästis sellega tema päeva. Õigemini hommiku. Plikadele pole õnneks palju vaja. Ega ju?

Hommikul andis hr Täitmatu kohe mõista, et tal on kõht tühi. Selleks läks ta laua alla ja sõi oma tooli all ära sinna õhtusöögist langenud küpsisetükid. Päeva magusaga alustamine ei takistanud tal aga kogu putru ära söömast.

Ma olen ikka mõlenud, kellele või millele on pühapäevahommikused multikad. Ok, idee on hea, võimalus saata lapsed teleka ette annab vanematele võimaluse hommikul ehk nagistada. Kuid need multikad, mida näitab TV3 tekitab lastel küll mingi ajuhäire.

Kuid ok, lähme siis Aadi und kompaniiga maale.

Kuid siin ma üleval siiski olen ja mõtlen, et tegelt oli TÄIESTI esimene päev selle paarikesega, kellest üks teeb veel püksi ja teine käitub nagu juba teismeline, täitsa vaffa. Mis sest, et Joosep protestis õhtul Salvesti mögina vastu sellisel kummalisel moel, et määris selle igale poole laiali. Möginat oli kõikjal: laual, raamatu vahel, pluusi peal, Joosepi näos, minu näos. Kuid ausalt öeldes, kui mulle pakutaks sellist saasta, siis ma määriks selle pakkuja laiali. Ehk nagu ütles Inga: lapsele, kes on saanud kohviku toitu, seda möginat enam ei anta. Kuid Joosep sai mõni tund varem kohupiimakooki, kui me kolmekesi käisime Lõunakeskuses kohvetamas.

Seega Ingale: kõik varutud möginad võid linnule anda või Salvestile tagasi kinkida.

Ka see ei suutnud päeva eriti rikkuda, et Joosep otsustas jälle langevarjurit mängida. Nendele, kes ei tea: see on selline mäng, et istutakse voodi äärel seljaga põranda poole ja lastakse ennast gravitatsioonijõul kanda. Täna õnnestus mul osa Joosepist elik siis tema käsi viimasel minutil kätte saada, mistõttu mats ei olnud väga tugev. Loodevasti ei tõmmanud ma ka tema kätt õlaliigesest välja. Tead Inga, vahelpeal on mõte, et meie teinesündinul on kivipalluri aju. Kuidas ta küll ei õpi selliseid asju. Ise juba üheaastane.

Tegelt oli Joosep aga täna väga tubli, nagu ka Saskia. Kuid sellest ma ei jõua enam täna kirjutada.

Inga laekumiseni on jäänud veel 93 tundi.