Tänane päev algas mulle kõhuvaluga. Sellise lõikava valuga, nagu mul ikka aeg-ajalt olnud on. Läksin kapi kallale ja leidsin viimase Espumisani kuulikese, kuid seda näperdades kukkus see kuulike põrandale ja veeres kuhugi olematusse. Siis läksin ma Joosepi Espumisani kallale ja tilgutasin endale terve joru seda hapulääget asjandust suhu. Ja kui see ka ei aidanud, siis lõpetasin oma rohukokteili Nos-paga. Kuid ikkagi see kõht valutab.
Kui kõhuvalu välja arvata, siis algas ka 4. päev vaffalt. Minu strateegia lapsed surnuks väsitada on kandnud vilja ja mõlemad lapsed magavad kui illikukud. Kusjuures Saskia palub juba ise mitmendat õhtut poole kümne ajal magama minna.
Peale seda kui Madli eile õhtul ära läks, kutsusime kohe külla Maku ja Trissu ning siis jätkus möllu vähemalt kaheks tunniks. Lapsed olid õhtul nii väsinud mõlemad, et istusid mul süles ja vaatasid vaikselt mingit ETVlt tulevat loodusfilmi.
Juba teist hommikut süveneb minus soov emigreeruda siit Eestist. Kui mul kõht ei valutaks, siis pakiks ma juba ammu asju ning astuks esimese väljuva lennuki peale. Kui ma eile hommikul lugesin Postimehest Savisaare artiklit, kus ta soovitas riigil (elik siis minul, minu sõbral Tõnul jt mittelõhkilaenanud kodanikel) hakata kinnimaksma lõhkilaenanud inimeste hapuksläinud laene, siis ei saanud ma asjast unise peaga esialgu nagu arugi. Kuid paraku on tõde see, et meie riik on läinud lollide käsutusse. Populist Savisaar püüab lõhkilaenanud pööbli hääli ja populist Ansip korjab ”rahvuslikult häälestatud” pööbli hääli. Ja võistlus käib selle üle, kes suudab veel jaburama häälepüüdmistrikiga välja tulla.
Sellisel riigil pole tuleviku ja niipea kui mul kõhuvalu lõpeb ning ma Joosepi mähkmed vahetatud saan, pakin asjad ja olen siit kadunud. Vot!
