”Kas sa kaotasid oma süütuse kodutöödega alles nüüd,” küsis hea kolleeg Triinu, kes oli lugenud minu piinlikust tekitavat ülestunnistust, et ma ei saa pesumasina käsitlemisega hakkama. See küsimus ehmatas, sest pole ma ju mingi siidikäpp, jumal taevas ja Inga seal Scwarzwaldi mägedes olgu selle tunnistajaks. Kuid samas…, ma pesen nõusid, koristan kööki, kuid tõesti ma tunnen mingit tehnofoobiaga segatud aukartust pesumasina ja nõudepesumasina ees.
Ma pean tükk aega mõtlema, nuputamaks, kus asub meie kerakas maskeerunud tolmuimejal otsikute peidukoht ning ma satun korraks paanikasse, kui panen kõhuga kogemata nõudepesumasina käima. Ma ei tea, kus on meie triikraual nupp, kuhu vajutamine vallandab aurujoa ja kas seda nuppu seal üldse ongi.
Teisalt ma pole täielik tehnofoob, minu teadmised arvutist on üle ja autost alla keskmise. Kuid milles siis asi?
Probleem on pigem selles, et elan ju ajal, mil tuleb kogu aeg õppida või ümberõppida, staatilisi teadmisi enam pole, kõik muutub ning pidevalt tuleb tuleb valmis olla millegi uue omandamiseks.
Kuid ma olen sellest väsinud ja minu väikese inimese protest väljandubki selles, et ma keeldun selgeks õppimast näit pesumasina kasutamist.
Ja hetkel pole selleks ka vajadust, sest selle valge pikavarrukaga (see sooniline, mis oli seal kapis kõige all oli) Joosepi särgil pole seda plekki õieti näha ja kui homme Jaama tänavale läheme, siis seal on kõik omad ja keegi ei tee sellest plekist numbrit.
Jaa-jah, ma täiesti usun, et Sa oled majapidamistöödes täiesti osav ja adekvaatne. Teiseks usun ma seda, et Inga on väga võimekas majapidaja