Eile õhtul ma ei suutnud midagi kirjutada. Olime päev läbi maal, kuhu laekusid ka Aadi, Maara ja Rahel (noh, see neljakuune) koos Tiia ja Eediga. Viimased on nende vanemad. Tiia oli kaasa ostnud meeletu hulga sööki, mida isegi see lastejõuk ei suutnud hävitada. Igatahes olin ma õhtuks nii väsinud, et ainukene mis ma suutsin, oli Joosepi vannitamine. Ma pole kunagi Joosepit vanni pistnud, mistõttu ei võtnud talle piisavalt riideid kaasa. (Peksa mind Inga, peksa). Mulle tuli see tarkus pähe alles märga ja karjuvat Joosepit kuivatades ning kui ma tormasin uute asjade järele, astus Joosep kogu oma märjas alastuses välja magamistuppa, mida olin äsja tuulutanud. Enivei, pakkisin ta siis riidesse ja katsusin iga minuti tagant otsesist. Laps jäi vaatama minu jõupingutustele elama.
Vahepeal mõtlesin, et olen vähe sassis omadega. Kui Joosep oma pluusile mingi pleki tegi, siis ma panin selle särgi kõrvale, et ega riideid ole raisata. Ja kuna Inga arvas, et mulle ei maksa niivõiteisiti pesumasina käsitlemist õpetada, siis on mu iga pluus, millel väike kaelus, arvel. Kuid majas tegutseks nagu Inga astraalkeha, ikka ja jälle leian sellise särgi mustapesukorvist. Kuhu mina seda loomulikult pannud polnud. Ma kahtlustan millegipärast selles Saskiat….
Täna hommikul tabas aga Joosepit ja Saskiat meeletu emmeigatsus. Joosep rippus mu küljes ja Saskia istus oma urus ja teatas, et tal on emmeigatsus ning palus temaga mitte rääkida. Õnneks tuli Madli, kes kinkis Saskiale patsikummid ja päästis sellega tema päeva. Õigemini hommiku. Plikadele pole õnneks palju vaja. Ega ju?
